Brexit – Eesti võimalus

Jättes Inglismaa võimaliku päästmise oma kolleegidele, loodan ma, et majandusteadlase soovituste kuulajaid on nüüd rohkem igal pool ning ma jagan paar mõtet ja hoiatust Eestile Londonist vaadatuna.

Lähenevad läbirääkimised Euroopa Liidu ja Suurbritannia vahel panevad 27 riiki olukorda, kus ühtne seisukoht on parim kõigile. Täiuslik üksmeel aga pole tõenäoline – kõikide riikide huvides on nüüd meelitada mõned Inglise ettevõtted Euroopa Liitu, aga veel rohkem on iga riigi huvides meelitada nad oma riiki.

Eesti võimalus

Eestil on tihti kombeks suuremate riikide käske kuulata selle asemel, et kaitsta oma huvisid. Eesti huvides on olla ühtsel rindel ELiga, aga mitte unustades, et olukorrast on võimalik ka individuaalselt võita (või vähemalt vähem kaotada).

E-residentsust on juba mainitud mõnel pool kui võimalikku lahendust Suurbritannia firmadele segases olukorras. Tehnoloogia on olemas, aga eriti nüüd võiks sellest Londonis ja mujal Inglismaal rohkem kuulda. Kus on põhjalikud ning kergesti leitavad ingliskeelsed juhised, mida see täpselt tähendaks teise riigi firmadele juriidiliselt, maksude küsimuses jne?

Kuidas edeneb koostöö riikidega, kes suhtuvad Euroopa Liitu veel küllaltki optimistlikult? Nende hulka kuuluvad ilmselgelt ka teised Balti riigid, kellega meid niikuinii pannakse tüüpiliselt ühte kampa. Balti riikide ühised avaldused jõuaks teiste riikide meediasse kergemini kui individuaalselt. Koos on Balti riikidel suur sõnajõud, üksikuna on kõik kolm tähelepandamatult väikesed. Balti riikides on lähenemine ettevõtlusele ligemal Brexiti-eelsele Suurbritannia lähenemisele võrreldes näiteks Prantsusmaaga. Firmad pole ülepäeva muutunud ning on tõenäoline, et mõned neist kaaluks ehk ka Balti riike Iirimaa asemel, kui nad kuuleksid võimalusest rohkem.

Sisserändest ja tööjõu vabast liikumisest rääkides on Eestis liigselt keskendutud põgenike või kohalike venelaste küsimusele. On ära unustatud võistlus kogu maailma talentide nimel. Isegi praegu selgelt sisserändevastane Inglismaa tahab jätkuvalt hoida ja meelitada neid, kes toovad lisaväärtust ja maksavad makse. Lisaks lubavad tegelikult kõik Euroopa riigid topeltkodakondsust, vähemalt teistele Euroopa riikidele. Mitu Euroopa riiki pakub ajutisi maksusoodustusi kvalifitseeritud tööjõule (oma kodanikele või kõigile), kes sinna kolivad.

Praegu, kui ka haritumad britid võivad otsida võimalusi mujal, tekib küsimus – kas Eesti pole ennast pannud halvemasse olukorda võrreldes sõpradega Euroopas? Eesti kodakondsus- ja immigratsioonipoliitika ei puuduta ainult Eesti kodanike õigusi väljaspool Eestit, rahvusküsimusi või abi põgenikele. Kui Eesti tahab võistelda tõenäoliselt riike vahetavate firmade ja inimeste nimel, siis tasub kiiresti hakata seda teemat arutama.

Naljatlemise aeg on läbi

Üksmeelse Euroopa koostöö Suurbritanniaga on parim kõigile, et võimalikult palju vähendada kahju. Samas riikide individuaalsed ajendid ei kao. Loodan, et Eesti ei unusta, mis on Eesti huvides. Praegu saab seda teha positiivsete ja Euroopa-meelsete sammudega. 

Maailm on olukorras, mis riskib muuta Suurbritannia Väikebritanniaks. Brexit on tekitanud kaose finantsturgudel, on teinud murelikuks nii Eesti, teised Euroopa Liidu riigid, Ameerika Ühendriigid kui ka kõik teised, kelle majanduslikes või poliitilistes huvides ei ole nõrk Euroopa. Rääkimata Londonist, kus meeleolu on nukker, kui mitte solvunud. Eesti kodanikuna Suurbritannia pealinnas ei ole mul vähemalt põhjust uurida, kuidas saada Iirimaa passi, või vabandada oma poliitikute ja kaasmaalaste mõtlemate tegude eest – erinevalt paljudest Suurbritannia kodanikest Londonis.

Suurbritannia referendumi "Leave" kampaania eestvedajatel Boris Johnsonil, Michael Gove’il ja teistel ning ka kohalikul ajakirjandusel oli säravaid kommentaare majandusteadlaste ja ekspertide maha tegemiseks kuhjaga. See kõik aga muutus, kui alates esialgsetest tulemustest, mis näitasid võimalikku võitu "Leave" kampaaniale, nael kukkus nagu kivi ja hoiatatud kaos oli algamas. Kui Boris Johnson ja Michael Gove lõpuks surnumatja ilmega välja ilmusid ja kõned pidasid, olid naljad asjatundjate kulul läbi ning võidurõõmu asemel oli neil silmis siiras paanika.

Erinevalt menukast arusaamast ei ole majandusteadlaste peamine roll oraakli kombel tulevikku ennustada, vaid sügavamalt aru saada ajenditest, turujõududest ning tasakaalupunktidest, milleni kõik see viia võib. Selle tulemusena tasuks eksperte kuulata pigem strateegiliste nõustajatena. Haruldastes olukordades, kus majandusteadlased on ühel nõul, võib nende mittekuulamine olla ohtlik, nagu kogemus just näitas.